pühapäev, 13. november 2016

Published 21:13 by with 0 comment

Ilm

Praegu meil lund ei ole. Loodame, et ei tule ka. Aga Maarja võtab ilma teema kokku järgnevalt:
Mõnedel inimestel on jäänud mulje, et ILM Belgias on soojem ja lõunamaisem kui Eestis. Miski pole tõest kaugemal. Kui veebruaris Brüsselisse kolisin, imestasin esiti, et misiganes kapiukse oma üürikorteris avasin, leidsin sealt eest vihmavarju, kokku 8 tükki. Nüüd tagantjärele võin tõdeda, et tegemist polnud korteriomaniku fetišiga - ei möödunud praktiliselt päevagi, mida poleks täitnud lakkamatu vihmasadu ja kõle tuul. Arvestades minu kurblikku elu, ihuüksinda võõral maal, tundus see hall ja lödine ilm iseäranis trööstitu ja masendav. Kui majad poleks kivist, oleks see linn ammu ära mädanenud.
Tagasivaade eelpool tsiteeritud ajale: 16. jaanuar 2016. a., kui käisime esimest korda Brüsselit potentsiaalse elukeskkonnana üle vaatamas.

Suvel läks veidi soojemaks ja kui ülejäänud pere siia kolis, lakkasid vihmad sootuks. Terve september oli soe, isegi palav, ja esimest korda sadas vihma oktoobri teises pooles. Suurem vihm tähendab aga, et 15-minutilise rattaretke asemel tuleb kooli sõita autoga, mis võtab vähemalt pool tundi.
Hommikune liiklus kooliteel.

Aga septembri soojus sai läbi ja sügis saabus. Metsad muutusid värvilisteks (ka siin!), ilmad jahedamaks.

Mais on koristatud (teostasime väikse järelkoristuse hamstri tarbeks). Metsas on näha ka värvilisi puid. 

Tõelistele immigrantidele kohaselt jälgime me ainult kodumaiseid uudiseid AK vahendusel, seega oleme Eesti ilmaga väga hästi kursis. Seda, mida kohalik ilm toob, saame teada majast välja astudes. Hetkel on siin tõesti veidi soojem – miinuskraade veel pole, öösiti on olnud minimaalselt 6 kraadi ringis. Päeval on ehk 7…11 kraadi. Johanna ja Saskia, kes on teadatuntud külmavaresed, on juba paar nädalat käinud oma kõige paksemate talveriietega, eristudes (põhjamaalastena) selgelt kohalikest. Seni on veel võimalik rattaga koolis käia, näis mis edasi saab.
Read More
      edit

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Published 0:21 by with 0 comment

Elukeskkond

Vastu tulles üldsuse soovile jätkame sissejuhatusega meie igapäevasesse elukeskkonda.

Maarja: Nagu pealinnad enamasti, on ka Brüssel üsna kole koht elamiseks, eriti endise maainimese jaoks. Oma kabineti aknast 22. korruselt näen kuni silmapiirini majakatuseid ja kirikute torne ning taamal kraanasid ja tuulegeneraatorite hiiglaslikke tiivikuid.

Maarja töökoht.

Vaid "pildi" ühes nurgas on suurem roheline laik ning paaril-kolmel tänaval paistavad mõned puud. Kesklinn ja eurokvartal on tõesti masendavad, tundub et suurem osa sellest on ehitatud kole-arhidektuuri-ajastul.

Kristjan: Saan vaid nõustuda - kesklinn ei ole meeldiv. Suurlinna kesklinn ei saagi vist ilus olla. Tõttöelda ei ole selle ilu puudumise kirjeldamiseks isegi mitte ühtegi fotot. Ainuke salvestis (juba kevadest) iseloomustab kesklinna olemust hästi.



Ent kõik ei ole kesklinn! Mida enam äärte poole, seda rohkem on rohelust (Maarja: ja roosa särgiga ülikonnastatud inimesi liigub seal vähem). Käisime erinevaid parke külastamas juba kevadisel visiidil.

Kevadel Laekeni pargis, kooli lähedal. Esiplaanil küülikute urud. Mine tea, kas mõni neist ka imedemaale viib.

Park ja mänguväljak meie kodu kõrval.



Nagu viimatisest videost näha, võimaldab meie kodulähedane park ka sportmängusid. Lisaks - seda pole küll videole talletatud - saab siin koguda loodusande. Nimelt märkasime ühel päeval kuidas üks mutike mingit kaigast puu otsa pildus ja seejärel midagi kotti kogus. Lähemal vaatlemisel ilmnes, et puu otsas kasvavad kastani taolised siledad rohelised viljad sisaldavad kreeka pähkleid ja neid on tõesti võimalik sealt alla pilduda. Nii oleme meiegi oma talvevarusid kogunud. Proovimata on veel koleda harulise pusa sees kasvavad sarapuu moodi pähklid ning päris kastanid.
Kreeka pähklid oma pargist. Tooms varustas sildiga (ehkki tegelikult kõlbavad nad süüa küll).

Maarja jätkab: Meie õnneks on see kool, kuhu  kaksikud määrati, täiesti perifeerias, peaaegu Brüsselist väljas ehk siis seal kus, nagu hiljuti Postimehes kirjutati "eestlased ei ela". No meie, perekond Adojaanid, igatahes elame.

Asula nimi on Neder-Over-Heembeek, mida võiks tõlkida kui Alam-Ülem-Koduoja. Praegu on tegemist Brüsseli (peamiselt flaamikeelse) linnaosaga, ent selle ajaloost ja kuulsaimatest poegadest - alkeemikutest - saab Wiki vahendusel täpsemalt teada).

Eelmainitud Postimehe kirjatükk pidas ka vajalikuks rõhutada, et neis korralikes linnaosades, kus Brüsseli eestlased on koondunud, värvilisi ja sulelisi ei kohta. Ei saa selle tendentsliku hinnanguag taas nõustuda: meie lemmikud Ayoubi lihapood ja kondiiter-pagar on pesuehtsad Maroko ärid väga heade toodetega. Õnneks pole neil ka ametiühinguid, ja nad võivad rahulikult olla varahommikust õhtuni lahti (erinevalt suurtest poodidest). Ka meie kodu juures asuv kohalike seas populaarne park on täis kõige erinevama nahavärviga seltsimehi. (Saskia teadis, et nende klassis on ka kaks mustanahalist, aga Toomas polnud märganud…) [Maarja tsiteeritud artiklit ei oska kohe viidata, ent teema on emotsionaalsena läbi käinud küll nii Ekspressist kui Postimehest 2013 ja 2016 aastal].

Elame Brüsselile üsna tüüpilises majas, mis meie mõistes pigem ridaelamuks klassifitseerub - meie tänava ääres on majad küll enamikus erinevad, ent külgepidi kokku ehitatud.
Meie kodutänav Lombardsijde ehk Lombartzyde. Meie elukoht jääb siit vaadates tänava lõppu.
Meie majaesine. Tähelepanuväärne ja meeldiv omadus on parkimiskohtade olemasolu - kesklinnas juba nii lihtne poleks.
Esimesel korrusel (meie mõistes) on garaaž, esik ja mõned abiruumid; teisel korrusel on köök, söögituba ja elutuba; kolmandal korrusel kolm magamistuba ning neljandal poolenisti väljaehitatud pööning (Kristjanil on muidugi suur kiusatus see lõpilikult valmis ehitada).

Johanna ja Jan valmistavad sushit ette. Köök ja söögituba, aknast paistab enamvähem kogu aed.

Nagu eelmiselt pildilt juba näha - lisaks ka imepisike aed (koos kuulsa bambushekiga) ja terrassiga.

Kevadine hekipügamine

Meie linnaosas on igas majas vähemalt üks kass. Juba suvel kui esimesi päevi uues kohas elasin, tulid mõned neist uurima, mis värk on. Üks oli lausa tuppa tulnud  (terrassi uksest), pidin surnuks ehmuma. Nüüd, mil Nobel on ametlikult sisse kolinud, võõraid kasse majas pole kohanud, küll aga näeb neid aegajalt terrassil.

Lisaks on siin naabritel kanad ja kuked. Osad peavad neid nagu lemmikloomi peenes kunstnikerdustega majakeses keset kaunist iluaeda, teised ilmselgetel kulinaarsetel eesmärkidel ja pigem laudalaadstetes oludes. Meile kõige lähemal, paari maja kaugusel asuva, majapidamise kohta ei oskagi seda motivatsiooni aimata - seal on 6 kukke ja 5 kana (Toomase loenduse andmetel). Kokkuvõttes tagab kukkede kontsentratsioon selle, et nad kõik kirevad elu eest ja üks kõvemini kui teine. Nädalavahetuste hommikutel on see lärm üsna häiriv, ütleks. Kes oleks osanud arvata.

Kaksikute algse 3. klassi õpetaja kodune lindla. Kaand pidid ka talvel õues olema.

Kristjan: (kuked mind ei sega), mis aga linna helisid puudutab, siis vanemad tartlased mäletavad, kui kohe linna kõrvalt startisid nõukogude sõjalennukid. Pidasime toona seda häirivaks. Tühiasi! Võrreldes sellega, kuidas enne kella 6 hakkavad Zavantemist lennud tõusma. (Tõele au andes tuleb öelda, et praeguseks on kõrv juba üsna harjunud ja aknad ka üsna helikindlad).

Lõpetuseks - minu töö on endine aga töökoht näeb välja selline:
Kristjani töökoht. 

Read More
      edit

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Published 21:38 by with 1 comment

September

September, aabits uus, ranits uus jne, nagu öeldakse, on sel aastal siis eriti tõsi. Saskia ja Toomas alustasid kooliteed Brüsseli 4. Euroopa Koolis. Seega esimene postitus Adojaanide euroblogist räägib kaksikute koolist.
Toomas ja Saskia kooli sisehoovis,
Paar päeva tagasi nentisid kaksikud, et ei mäleta enam hästi, mismoodi vanas koolis oli. Otsustasime, et viimane aeg on meie siinsest elust väike kokkuvõte teha  - uued muljed tulevad muudkui peale ja pärast ei mäletagi enam, mis on olnud algusaja suuremad muutused ja üleelamised.

Niisiis, september on läbi ja seega ka esimene kuu Brüsselis elatud ja koolis käidud. Tuleb tunnistada, et asjad on kulgenud palju paremini kui me loota julgesime. Keegi pole närvivapustust saanud ja depressiooni langenud (veel), great success!

Kool, kuhu meid ”määrati” on kõige uuem ja moodsam Brüsseli neljast Euroopa koolist (neis õpivad euroametnike lapsed, kohalikud koolid on vaid prantsuse- ja flaamikeelsed). Kuna umbes kolmandik Brüsseli elanikest on Euroopa Komisjoni töötajad, siis on loogiliselt ka lapsi omajagu. Kaksikute koolis on õpilasi umbes 2000, neist eesti lapsi 9. Koolimaja ise on endine kadettide kool – uhke nagu Sigatüüka loss, mitme maja, kõrge müüri ja suure siseõuega.

Kooli juures rattaparklas.
Paljude riikide lastel on võimalik õppida emakeeles, aga eestikeelne õpe algas alles sellest aastast ja on hetkel vaid lasteaiaealistele, seega kaksikud peavad hakkama saama inglise keeles. Iga päev on neil siiski ka 45 minutit eesti keele tundi eestlasest õpetajaga. Selles tunnis on lisaks Saskiale ja Toomasele veel vaid kaks last (ka kaksikud, nendega sama vanad Kalju ja Endel), seega kui mitte muud, siis vähemalt eesti keele peaksid nad siin päris hästi selgeks saama. Lisaks on kaksikutel isiklik abiõpetaja, kes paar-kolm korda nädalas inglise keelt õpetab, tema on ka eestlane.

Arvestades kui suure kooliga on tegu, ei jõua ära imestada seda tähelepanu, mis siin ühele lapsele osaks saab. Esiteks pandi Sass ja Tom samasse klassi, ehkki selles koolis on tavaliselt kaksikud eraldi; seejärel viidi mõlemad vanemasse klassi üle, et nad eakaaslastega koos oleksid (siin minnakse 6-aastaselt meie mõistes 1. klassi); lisaks määrati neile abiõpetajad. Kokkuvõttes neid nunnutatakse nagu kuninga kasse.

Eestis Saskial ja Toomasel  koolis veel inglise keelt ei õpetatud, seega (kui kevadine kiirkursus välja arvata) alustasid nad puhtalt lehelt.  Kool on seni veel optimistlik ja õpetajad lubavad, et hiljemalt veebruariks peaks nad vabalt suhtlema. Hetkel rääkimisest veel ühtegi märki pole, kuid aru saavad nad tõesti juba üllatavalt palju.

Keel keeleks – tase matemaatikas pole sugugi lihtne ja klassi vahele jättes hüppasid nad üsna suure sammu edasi. Inglise keele grammatikast ja kirjandusest ma parem ei räägigi – see on sama hea  kui esimesi sõnu ütlevale 2-aastasele vältevaheldust ja lausekonstruktsiooni selgitada. Ka sellele ei taha liiga pikalt mõelda, et järgmisel nädalal tuleb neil loodusõpetuses teha ettekanne…Kodutöödega läheb ikka iga päev pikalt-pikalt.

Kuu aja jooksul oli ka kodus abijõudu kasutada (Jan selgitab Saskiale mis on reflex angle  ja mis acute angle)
Kõike seda arvestades on täiesti hämmastav, et koolis käia neile tohutult meeldib. Isegi Toomas, maailma suurim skeptik ja konservatiiv nentis ükspäev, et ta täiesti ilmaasjata muretses, et kuidas uues koolis minema hakkab – sest seal on nii tore.  Lapsed pidid kõik olema väga sõbralikud ja õpetajad kah (neil on meesõpetaja, kes pea kõiki tunde annab). Vaid vanematele rõhutatakse pidevalt, et tegemist on ikka highly academic institution'iga ja et inglise keelt peab ikka kiiremini ja rohkem õppima.

Kooli sõidavad kaksikud rattaga, umbes 15-20 min, koos Kristjaniga. Siin ei tohi alla 12 aastased üksi liikuda (tegelikult ei tohtivat nad ka üksi kodus olla). Seega saab Kristjan paraja kehalise koormuse, päevas 4 x koolivahet sõites (üks ots 3 km). Sõit läheb mööda kuninga aiaäärt mäest üles ja alla. Kunni ennast pole kohanud. Tuleb mainida, et rattasõit sellel vahemaal on oluliselt kiirem, kui autoga ummikutes venides.

Read More
      edit